Kiviahju tule tegemise õpetusKiviahju tule tegemise õpetusKiviahju tõhusus ja kasutusaeg sõltub paljuski selle kasutusviisist.
Kuigi ahjumeistri tehnilised teadmised ja oskused on ahju ehitamisel äärmiselt olulised, sõltub tule põlemine ja üleüldine efektiivsus siiski eelkõige sellest, kes ahju kasutab.
Otsustavaks faktoriks on põletatavate puude niiskustase. Puid peaks enne põletamist laskma kuivada – ideaalis kaks aastat – ja neid tuleks varju all hoida, kuni nende niiskustase on alla 17%. (Niiskust mõõdetakse kaalus, kuna värskelt raiutud puud sisaldavad teadaolevalt 35-60% vett.)
Puude niiskustaseme küsimust ei ole võimalik alahinnata, kuna märgade puudega küttes on tuba ikka külm, samal ajal kui kuivade puudega küttes on tuba soe.
 |
Hästi kuivanud pöögihalud. |
Ahjukütteks võib kasutada kõiki puuliike. Nii raskel kui ka kergel puidul on vastavalt kaalule umbes sama kütteväärtus, kuigi raske puit on tihedam.
Kanadas Lõuna-Quebecis põletatakse põhiliselt rasket puitu, samal ajal kui paplit peetakse kütteks kõlbmatuks. Põhja-Quebecis, kus ainsateks raske puidu esindajateks on pappel ja kask, on papli põletamine aga tavaline. Ukraina teatud piirkondades aga on vanades ahjudes põletatud haokubusid.
Kirde-Ameerika põletuspuidu tihedus, kõige raskemast kõige kergemani:Kindlasti tuleks vältida vineeri, saepuruplaadi, survega töödeldud puidu, värviliste ajalehtede ja kartongi põletamist. Nende toodete valmistamisel kasutatud kemikaalidel võib olla ettearvamatu mõju ahju kestvusele ja keskkonnale. Näiteks värviliste ajalehtede tuhk sisaldab raskemetalle. Kui neid põletada, ei saa tuhka aeda laotamiseks kasutada.
Küttepuud peaksid olema õiges mõõdus. Väiksemaid oksakohaga pilpaid ja oksakesi võib kombineerida tugevate õigemõõduliste halgudega. Peaasi, et kõik oleks kuiv. Ka terve ahjutäie pilbaste ja okstega võib tule süüdata, kuid see põleb kiiremini ja annab väiksema soojuslaengu kui korralikud standardsuuruses halud. Kaks keskmist oksatuld (hommikul ja õhtul) annab umbes sama soojuslaengu kui üks suur standardsuuruses halgudega tuli.
 |
Kolde võib juba ette küttepuudega täita. Siin on kuhjatud halud keskmise suurusega tule tarvis, mis on põlema süüdatud ülevalt alla. |
Halgude koldesse kuhjamiseks on kaks vastandlikku meetodit.
Traditsiooniliseks peetakse „alt üles“ meetodit, mille kohaselt pannakse kõige alla paber, seejärel tulehakatis ja kõige peale suured halud. Kui tuli on alla saadud, põleb leek jõuliselt ülespoole läbi puude.
„Ülevalt alla“ meetodi järgi pannakse suured halud kõige alla, väiksemad nende peale ja viimaks kõige otsa tulehakatis. Tuli pannakse põlema ülevalt ja see põleb vaikselt läbi puude allapoole. (Vaata:High Performance Masonry Heating)
„Ülevalt alla“ põlemisel ei läbi leegid kasvades haluhunnikut nagu „alt üles“ põlemise alguses ja ei tekita seega gaase, mis madala temperatuuri tõttu ära ei põle ja lihtsalt kaotsi lähevad. Selleks ajaks, kui tuli viimaks suurte halgudeni jõuab ja need gaase eritama hakkavad, peavad gaasid juba läbi korraliku suure tule minema, kus need ära põlevad.
Kuna „ülevalt alla“ põlemise puhul võtab tuli jõu kogumiseks kauem aega, on sellise tule süütamine ahjule tunduvalt väiksem kuumusšokk. „Ülevalt alla“ tule tegemine tuleb kõige paremini välja, kui koldele on võimalik pealt õhku anda.
  |
õhuvool alt |  |
õhuvool pealt |
a - peamine õhuvool, b - sekundaarne õhuvool |
|||
Kui juba kord süüdatud, peaks tuli lõpuni põlema. Puid juurde ei panda ja kolde ust võib avada vaid äärmisel tarvidusel. Kui ahju pidevalt töös hoitakse, hakkab kivimass peale küllastumist soojust kiiremini absorbeerima kui ta seda eluruumi edastada suudab. Sellisel juhul võib ahi kuumusstressist parandamatult kahjustada saada.
Põlemine peaks olema võimalikult kiire, keskmise tule puhul umbes kaks tundi. Kui viimased söed on kustunud, tuleb siiber kohe sulgeda. See suleb lõõrid ja takistab korstna tõmbel ahjust sooja välja viia. Põlemise lõpus võib siibri ka järk-järgult kinni lükata, vastavalt sellele, kui palju süsisid veel põleb. Siibril peaks olema 5%-ne turvaava, mis laseks pidevalt soojal veidi süsteemist välja imbuda. Siibri saab siis rahuliku südamega sulgeda teades, et kui mõni süsi veel ka hõõgub, tõmmatakse tekkinud gaasid lõõripidi välja, mitte ei lekitata eluruumi.
Kiviahi põletab puid kiirelt ja jõuliselt. Põletusprotsessi alguses peaks nii korstna siiber kui ka peamine tõmbeava pärani lahti olema. Kui tuli on korralikult põlema hakanud ja koldekivid soojaks läinud, tõuseb tule temperatuur 600 kraadini Celsiusi järgi, mis võimaldab juba sekundaarset põlemist.
 |
Vaade koldesse poolteist tundi peale „ülevalt alla“ meetodil põlemise algust. Üleval esiplaanil on näha kolde silluse kuumuskindlatest plaatidest kaitsekilbid, taamal astmeline koldelagi (ehk peegel). |
Selleks ajaks peaksid kõik tumedad tahmajäätmed juba põlenud ja kolde sisepind puhas olema. Kui kolle peale mõningast põlemist ikka veel must on, on midagi valesti tehtud.
Kui tuli juba hästi põleb, võib siibri osaliselt kinni lükata, kui on vaja läbi lõõride tõmmet vähendada. Leek peaks olema võimalikult hele ja kollane. Kui leek on tume- või purpurpunane, on tulel liiga vähe õhku ja siiber tuleks uuesti avada.
 |
 |
| Hästi toidetud tuli. |
 |
||
| „Ülevalt alla“ põlemine, tund peale süütamist. Sekundaarset põlemist on näha otse (tamme)haluhunniku kohal. |
||
|
||
 |
|
| Üleval nähtud tuli, kui see on juba söeks põlenud.Praegu peaks korstnasiiber juba peaaegu kinni olema, umbes 10% vast veel avatud. |
Põlemine Pyromasse’i ahjudes toimib pealmise õhuvoolu abil, mis siseneb koldesse tuharuumi ja kolde vahelise lisakäigu kaudu ja juhitakse 80 kraadise nurga all puudele.
Osad varasemad Pyromasse’i ahjud toimisid ka alumise õhuvoolu abil, mis jõudis üles läbi tuharesti ja läbis alt üles liikudes haluhunniku.
Tänaseks on aga jõutud üksmeelele, et pealmine õhuvool on eelistatavam. Alumine õhuvool tekitab liiga jõulise tule ja võib viia kolde sisepinna enneaegse lagunemiseni. Pealmine õhuvool toidab tuld, kuid ei sunni seda tagant. See annab just piisavalt õhku, et saavutada maksimaalselt hea jõudlus. Upo tuharuumi uks, millel on ka tõmbeavad, asub otse koldeluugi all ja ja laseb pealmisel õhul eluruumist ahju pääseda.
Pyromasse’i kasutatud Upo koldeluukidel on luugiraamis üks või kaks tõmbeava. Need lasevad koldesse sekundaarse õhuvoolu, mis möödub tõustes ja põlemata jäädes esimesest põlemisest, toites teist põlemist. Need tõmbeavad on võimalik sulgeda samal ajal kui siibri, kui tuli on kustunud.
 |
Peamise õhuvoolu deflektorid koldes. |
Ahju võib tuld teha üks, kaks või isegi kolm korda päevas, olenevalt ilmast, kuigi regulaarselt kolm tuld päevas peetakse üleliigseks ja ebasoovitavaks. Reegel on, et kahe põlemise vahele peaks jääma vähemalt 5 tundi. Enamik ahjuomanikest leiab, et üks põlemiskord päevas on täiesti piisav. Ühe suure tule asemel võib päevas teha ka kaks keskmist tuld. Leebete ilmastikutingimuste korral võib tuld teha ka üle päeva.
Ükskõik mitu korda päevas tuld ka ei tehta, Pyromasse’i ahjuga ei kulu kunagi enam kui 45 kg puitu 24 tunni jooksul.
Kui tuli on juba süüdatud, ei tohi puid juurde panna ei põlemise keskel ega siis, kui puud on juba otsa saanud.
Korsten tuleks tuletegemiste vahel kinni hoida.
Kui ahi on kord juba soojaks köetud, tuleks teda ideaalis terve hooaja soojana hoida.
Kui ahi on külm, tuleks see enne suure tule süütamist väikese eeltulega üles soojendada. See vähendab vältimatu kuumašoki ohtu, mis paratamatult ahjus igakordse tule süütamisega kaasas käib.
Kunagi ei tohi külma ahju kohe suurt tuld teha.
Kunagi ei tohi tuld teha väljaspool hooaega, lihtsalt meeleolu loomiseks.
Tule süütaja peaks end ka ilmamuutustega kursis hoidma, eriti kui tegemist on pehme ilmaga, sest kui ahi on juba soe, jääb see tundideks või isegi päevadeks soojaks.
Iga kord, kui ahi põlemisprotsessi läbib, saab see kuumašoki. Kui ahju pidevalt kasutatakse, on see šokk väga minimaalne. Ideaalvariandis peaks ahju külmaperioodi alguses tule tegema ning seejärel seda kevadeni soojana hoidma. Kindlasti tuleks hoiduda „meeleolutuledest“ suveperioodil.
Kui ahju mõistlikult kasutada, peab see vastu terve inimea
Kui siiber liiga vara kinni panna, võib suits eluruumidesse levida. Majas peaks olemas olema suitsu- ja süsinikmonoksiidi detektorid.
Põlemise ajal ei tohi koldeluuki kunagi lahti jätta. See alandab kolde temperatuuri, peatab sekundaarse põlemise ja muudab külgkanalid ja tekitab lõõrides pigi.
Ahju peale ei tohiks panna midagi põlevat, nagu riideid (kuivatamise eesmärgil näiteks), saapaid, sokke jne. Suure tõenäosusega need küll põlema ei lähe, aga tulega riskida ei tasu.
Põhja-Euroopas riputatakse tihti ahju kohale toru, mis on paralleelne ühe või mitme ahju küljega. Seda saab kasutada ahju lähedal riiete kuivatamiseks. Vaata: Valperkins
Kui ahi on ehitatud kõrgendatud vundamendile, mille tühja sisemust kasutatakse tuhahoidlana, tuleks seda vähemalt iga kaheksa aasta tagant puhastada, kuigi parem oleks seda teha kord aastas.
Ahjul peavad olema puhastusluugid, mis võimaldavad seda seespidiselt vaadelda ja puhastada. On võimalik, et lõõridesse ja ühenduskäikudesse koguneb lendtuhka, kuigi tõmme hoiab selle tavaliselt ära.
Kui õigesti tuld teha, ei teki korsta sisepinnale tahma. Siiski peab teda seaduse järgi iga-aastaselt puhastama. Samaaegselt kontrollitakse ka kogu korstna seisukorda.
Tõlge www.tulepesa.ee
